‹‹ Tagasi
22.09-06.10.2009
Ootasin Portugali reisi juba pikka aega. Esimest korda kuulsin Peniche'ist paar aastat tagasi tuttavatelt surfaritelt, kes väsimatult rääkisid Portugalist kui parimast reisist oma elus. Esimene mulje Peniche'ist - kõik, kes siin elavad surfisid, surfavad ja jäävadki surfama, sest tingumused on suurepärased! Kui ma oleks siin elanud, siis ma oleksin ilmselt unustanud lohesurfi ja ainult surfaks lainetel!
Peniche tervitas meid meeldivalt kuuma päikse, tšikkide ja ilusa 1,5-meetrilise ookeani lainega. Oleme elanud korteris (60.-EUR/päev 5-peale), akendest oli vaade riffile ja ookeanile. Päevad möödusid nii: äratus, hommikusöök (sageli värskete croissantidega värskelt pressitud mahla ja mangoga), 10min jalutuskäiku lohe-ja surfikeskusesse, valisime vastavalt tingimustele õiget lauda (alguses 8'2'' ja lõpuks väiksem laud oli 6'4'' Fish), venitus harjutused ja laineid vallutama. Päeva lõpus käisime restoranis, sest mereannid ja kohalik vein olid vastupandamatud! Kalaroog, mida olin valmis sööma iga päev - mõõkkala roog (Swordfish), ja veel ei jäta kedagi ükskõikseks - Shell Fish Pot. Teejoojad portugaalased ei ole, kohv oli parim kohv, mida olen maitsnud. Magustoit on maiasmoka unistus! Ühe tuttava lustilauduri Vidriku ja Joao, kes on kohaliku keskuse omanik (http://www.penichekitecenter.com/) soovitusel käisime Sardinha restoranis, kus proovisime eriliselt serveeritud mõõkkala. Soovitan soojalt!
Lissabonist rentisime auto (25.-EUR/päev) ja sõitsime Portugali mägistel teedel 3 päevaga huvitavaid kohti läbi. Käisime okeanaariumis (meie teada Euroopa suurim).Käisime loomulikult Crista Rei monumendil (järgmiseks siis peaks olema Brasiilia omaJ), Baleal ja Costa de Caparica surfipoed. Magustoiduks jätsime Guincho. Plaan oli surfilaud rentida, kuid kohapeal sai selgeks, et need lained ei ole meile, lihtsalt istusime ja nautisime laineid ja kuidas kohalikud neid vallutasid.
Viimasel päev oli tõeline eksam, lained olid metsikud ja võimsad! Jõudsime keskusesse enne omanikku, närv oli ooteajal sees, haarasime surfilauad ja läksime sinna, kus oli kõige suurem laine. Sellist adrenaliini laksu pole veel saanud, kui ette tuli sein, sain aru, miks peab sukelduma laine alla, käed lükkasid lauda eemale, sukeldusin laine alla ja välja tagasi ja nii 4 korda järjest ja kui laine „set" oli läinud hakkasin sõudma „line up'i suunas. Lasin mitu lainet mööda hirmust. Täiesti kirjeldamatu tunne: kui laine minu tagant kinni läks, tänu offshore tuulele sadas vihma ja tuli vikerkaar nagu filmis Blue Crush!
Nikolai läks esimesena, tõusis püsti ja „laine sõi ta ära", kümne sekundi pärast ilnus naeratav nägu, ilmselt pole asi nii hull. Tegin mitu katset ja lõpuks sain lauale püsti. Tahtsin karjuda õnnest ja vaimustusest, nii ülimõnus on see lainesõit!
Lõpetuseks kaks märkust:
1.Surfar ei kõnnii laua kõrval, surfar peab lamama laual ja sõudma. Kuna vees on palju asju, mis võimaldavad sõitu ennetähtaegselt lõpetada. Näiteks väike mürgine kala, mis hammustas mind varbast. Varvas läsk 15 minutiga paiste ja tugevalt valutas. Turse ja kerge valu kestis veel 2 nädalat peale reisi. Joao, keskuse omanik, seletas, et kala nimi on Spiderfish ja ravi on järgmine: jalg kuuma vette 10 minutiks ja ok.
2.Portugaalased suudlevad lahkudes 3 korda!
Marianna
|
